Kaotas 2 korda järjest 35 Kg kehakaalu
Suurim motivaator kaalu langetada oli mu tervis. “Kehakaal, 97 kilo 158 sentimeetri pikkuse juures polnud enam puhtalt esteetiline probleem, vaid kahjustas juba tervist”. Trepist käies tegid põlved valu, rinnus pitsitas, süda peksles, vererõhk ronis kõrgustesse ning kõrvetised kimbutasid pidevalt. “Sain aru, et niimoodi jätkates lihtsalt hävitan ennast.” Märkusi kaalu kohta tuli ka teistelt. “Poes astus ligi pooltuttav naisterahvas ning küsis, kuidas ma küll nii suureks olen paisunud. Olin niigi meeleheitel, kuid pärast seda sõin lohutuseks veel rohkem šokolaadi”.
Raske algus
Esimesed sammud tervislikuma elu suunas olid rasked, tuli hakata ennast liigutama. “Esimesed trennid tähendasid lihtsalt rahulikku kõndi, sest reipamgi astumine võttis hingeldama”. Mida aeg edasi, seda kindlamini kuulusid treeningud mu päevakavva. Peagi treenisin seni spordikauge inimesena kolm korda nädalas. Ka argipäev muutus aktiivsemaks: ei sõitnud enam kõikjale autoga. Jõutrenni Marek esialgu ei lubanudki – seda sai ta teha alles siis, kui üldine füüsiline vorm oli juba niipalju parem, et pulss väiksema pingutuse peale hoobilt lakke ei tõuseks.
Planeerimine on edu võti
Suured muudatused toimusid ka toidulaual. “Marek koostas mulle toitumiskava, kus täpselt kirjas, mida, millal ja kui palju süüa.” Algul kaalusin kõik portsjonid täpselt valmis, et väga täpselt kava jälgida. “Kuigi paljud toidu kaalumist ei poolda, oli vähemalt minu silm esialgu küll petlik.
Olen ka oma organismi paremini tundma õppinud. Süsivesikutega on omamoodi suhe. “Mida rohkem ma “kiireid” süsivesikuid ja suhkrut tarbin, seda enam neid tahan,” selgitab ta. Praegu söön märgatavalt vähem suhkrut, nisujahu ja poolvalmistooteid ning teen suurema osa oma toitudest ise. Tööle minnes on alati oma söök kaasas. Trennipäevadel, mil töölt otse spordiklubisse suundun, on toidukarpe kaasas mitu. “Kokkan osad toidud mitmeks päevaks ette, nii on mul igaks päevaks toit olemas ning libastumised ei tule nii kergelt”. Selline eluviis nõuab planeerimist, kuid ilma selleta tulemusi ei tule.
Kodus ja tööl imestatakse, kuidas ma nii suuri koguseid süües kaalust alla võtan. Kuid küsimus on valikutes. Ka lemmikutest pole pidanud täielikult loobuma, sest kavas on ette nähtud üks päev, mil võib endale tavapärasest rohkem lubada ja neid asju mida muidu toitumiskavas pole. Näiteks söön nädalavahetusel pannkooke või jäätist.
Liikumine maandab stressi
Koos kilodega kadus ka suurem osa tervisehädadest. Põlved ei tee enam valu, ka kõrvetised ja muud kõhuvaevused on kadunud. Liikumisest on saanud elustiil ning see on muutunud lausa vajalikuks. “Koolis vältisin liikumist nagu tuld, olin kehalise kasvatuse tunnist pidevalt vabastatud. Nüüd on see minu jaoks parim stressimaandaja.” Ma poleks kunagi uskunud, et võiks ühel päeval joosta. Ka kooliajal normaalkaalus olles ei suutnud joosta isegi ühte kilomeetrit. “Kui oma esimesed viis kilomeetrit jooksujalu läbisin, olin nii õnnelik, et hõiskasin seda vist igale vastutulijale”. Olen praegu paremas vormis kui oli kahekümnendates.
Avastasin riidepoed
Ajal, mil olin tugevas ülekaalus, oli enesehinnang nullis. “Kuigi sellega on ka praegu omajagu tööd teha, julgen vähemalt inimestele otsa vaadata ja nendega rääkida.” Lõpuks ometi võib ta ka riidepoodides käia! “Varem ei teadnud ma isegi seda, kust riideid osta. Mõtlesin, et niikuinii midagi selga ei mahu. Kui esimest korda kaalust alla võtsin, surusin kõik suureks jäänud riided kapinurka – igaks juhuks. Ja need läksidki taas käiku. Sel korral oli teisiti. “Viskasin suureks jäänud asjad ära, et vana elu juurde enam mingit tagasiteed poleks.”
Kaalulangetuse kaks ringi
Loomulikult oli enesetunne pärast esimest allavõetud 30 kilo enneolematult hea, kuid siis tuli kallale tõsisem haigus, millele järgnes haiglaravi ning koos kõigi muude katsumustega tugev stress. “Abi” leidsin taas maiustustest, mis tõid poole aastaga tagasi 20 kilo ning tasapisi ka ülejäänud 10. “Tundsin, et kaalu käestlaskmisega ei vedanud ma alt mitte ainult iseend, vaid ka treenerit. Nägin lausa unes, kuidas temaga kusagil juhuslikult kokku jooksen ning millist kohutavat häbi enda pärast tunnen.” Proovisin esialgu omal käel kilodest lahti saada. Oli ju mul esimesest korrast teadmised olemas, kuid tundsin igapäevaselt toetusest puudust. Olin ju harjunud ennast usaldama tema kätesse. Kaalusin ka maovähendusoperatsioonile minekut, lugesin selle kohta netist ning vaatasin Youtube’ist videoid. Hirm võimalike tühistuste ees oli aga suur ning viimaks otsustasin ikkagi Marekile helistada. “Meenutasin, kuidas Mareki julgustus ning iganädalased kaalumised -mõõtmised mind eelmisel korral motiveerinud olid. Häbenesin, kuid lõpuks ikkagi võtsin temaga uuesti ühendust.
Uut elustiili õppides
Olin ju aastakümmneid ühtmoodi söönud. Läheb aega, enne kui uus käitumismuster kinnistub”. Pärast esimest kaalulangetust ning valusalt tagasi tulnud kilosid olen püüdnud kogu oma mõttemaailma muuta. “Võib-olla suhtusin esimesel korral kaalulangetusse nagu lühiajalisse projekti: kui soovkaal käes, võib jälle vanamoodi sööma hakata. Nüüd teisel ringil olles, oskan ennast paremini jälgida.”
Et kindlamalt kaaluhoidmise teel püsida, käin aeg-ajalt praegugi Marekiga kohtumas. Ka pereliikmetest on palju tuge. “Nad ju näevad, et uus mina on palju rõõmsam ja rahuolevam inimene kui vana. Olen nende toetuse eest ka tänulik.”
